7 märts - sinnani on aega 3 nädalat ja 3 nädalaga kavatsen veel 2,5 kilo kaotada. Nii on ja peab saama hakkama. 9 nädalat on mu väljakutse programmi möödas ja 5 kilo on kukkunud täpselt. Veits uhke olen. 5 kilo ei ole osade inimeste jaoks midagi, mina aga saan kergemalt hingata ja peegelpilt meeldib mulle jälle natukene rohkem :)
Sinna vahepeale jääb küll kahjuks KataSanta sünnipäev, mis on ammu planeeritud selleks peoks, et siis ma lasen end korra lõdvaks ja ei mõtle tarbitud kalorite peale ja see sünnipäev tuleb kuri! hhuuuuuh. Kardan päris korralikult :D
Mis muud. Teine semester hakkab koolis pihta. Tööl on ikka vaikne. Tahan aina enam Eestist minema. Mõttesse tuleb aina enam sügisel akadeemiline võtta ja kuskile aastaks ära minna. Sest mulle aitab juba vaikselt Eesti külmadest inimestest. Kõik on päevast päeva täielik crap ja vingutakse IGA asja üle. Ma ei jõua enam seda kuulata. Miks ei osata hinnata neid päevade ilusaid hetki? Leida igas negatiivses asjas midagi head? Ühesõnaga inimeste kurtmisest ja halamisest on suht siiber (vahemärkusena, ma vist ise halan ka, jah?) ja tahaks lihtsalt soojale maale, teise kultuuri, saada uusi kogemusi, olla kuskil mujal. Vaatab, kuidas mõtted lendlevad.
Siis tatoveeringu soov on tagasi tulnud :P vaatad siin neid väljamaa sarju ja seal ka inimesed räägivad, et tatoveering ei ole lihtsalt mingi lause või mingi joonistus, vaid sellel on story taga. Ja mul oleks ka üks story rääkida, see, mis mind on edasi viinud ja mis surub mind edasi. See on omamoodi motiveeriv, kui see lause sinuga iga päev kaasas käib.
Tahtsin hullult pilte ka lisada, teen seda ehk homme :P
No comments:
Post a Comment