Heiheihei...

Mu töö nett järjekordselt jamab. Tahaks korralikult vajalikke asju teha, aga ei saaa noh ja mulle ei meeldi see :D Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, vaid sellest, mis toimus eile, ehk Serve the City esimene päev Eestis. Hoiatan ette, te tuleb üpriski pikk postitus, kuigi sõnades ja siia lihtsalt kirjutades ei saa seda emotsiooni ja neid tundeid edasi anda. Nagu päriselt. Üritasin seda päeva ka Taavile seletada, aga see ei olnud see, midagi jäi puudu. Kõik oleksite pidanud ise kohal olema, vot mis!!!! Aga siit see tuleb...

Hommik oli tavaline nagu ikka - eelmine õhtu ei suutnud ärevusest magama jääda (huvitav veel, mis siis kõik korraldajad tegid :D) ja hommikul ei suutnud end voodist kuidagi välja vedada ja jooksin elu eest koos küpsistega bussi peale. Aga jõudsin kohale ilusti ja kurikavendasid ka ei näinud :D alguses oli selline toredas üksinduses passimine, sest ma ei teadnud peale Älli ja Märteni mitte kedagi :D vahva. Aga siis kunagi hakkas Brett (kes oli kogu asja peakorraldaja koos oma naise Tammyga) rääkima siis polnudki hullu, et ma üksi olin :) Siis tuli gruppide jaotus ja ma (tänu Ällile) sattusin küpsiste ja kallistuste gruppi. Meie grupp oli mõnus - kokku 6 tüdrukut (ainuke grupp ilma poisteta) - Andria, Ester, Ana-Riin, Kelly (hiinlane, kes on elanud pool elu Uzbekistanis ja nüüd elab Tallinnas), mina ja mie grupijuht Alice :)

Alustasime 4 korvi küpsistega (tuleks ikka mainida, et mina tegin pooled neist :D). Ja jagasime neid linnas kõikidele, kellele meie arvates neid vaja oli :) Alustades kodutusest, lõpetades inimestega, kes läksid matustele. Põhimõte oli selles, et 1 küpsis on sulle ja teine su sõbrale. Nii tegime paljudel inimestel tuju rõõmsaks ja tõime neile naeratuse näole :) mis oligi ju eesmärgiks. Toon ära ka paar küpsiste jagamise "parimatest paladest". Kõige sügavamalt liigutas meid kõiki üks vene naine, kes müüs 10 krooniga kindaid ja me andsime talle küpsise ja ta hakkas nutma. Lihtsalt selle pärast, et me olime niiii lahked ja jagasime natukene hellust ja sõbralikkust. See ma arvan, et tegi meid kõiki südames väga kurvaks. Astusime sisse ka erinevatesse poodidesse ja jagasime müüjatele neid. Ühes galeriipoes andis müüja, selline armas vanem naisterahvas, meile vastutasuks piparkooke :) Siis matustele olid minemas 3 vanemat inimest ja neil suutsime ka vähemalt korra naeratuse näole tuua :) Samas oli ka hästi lahe näha inimesi, kellele selline heategevus meeldis ja nad tahtsid ka sellest osa võtta ehk Alice utsita Märtenit tagant, et ta kodulehe kähkuuuu üles paneks :) Samas minu jaoks olid kõik naeratused väärtuslikud - kui me kuskile poodi läksime, siis kõik vaatasid meid nagu imeliku, et minge minema, mida te tahate. Aga kui me neile küpsised andsime, siis läks neil tuju heaks ja neil tuli naeratus näole. Ja minu jaoks on naeratused väga väärtuslikud - 12 klassi lõpustendil oli minu moto - Smile like You mean it ja eile oli näha, et pingutatud naeratusi ei olnud. Samas oli ka selliseid eestlasi, et "oh ei mul pole aega, mul on NIIIIIII KIIIIIIIRE" ja ise jalutavad edasi. Aga palju õnne teile siis, ise teate, millest ilma jäite. Noh tegelikult küll ei tea, aga see selleks :D

Siis küpsiseid jagasime 11st kella 2ni ja siis tegime lõuna Viru keskuses end soendades (eelnevalt olime sanud endale paduka pähe :D). Kellyga otsisime tasuta vetsu :D leidsime ka - Alice lihtsalt anus koristajat, et ta vetsu saaks - Märteniga kahepeale sebisid ta ka ära ja Alice sai pissile :D (kena vahepala eksole :D)

Ja siis läksime kallistama. Viru keskuse eest alustasime ja võin öelda, et ega see lihtne polnud. See on PALJU raskem kui tundub. Pole üldse nii lihtne free hugs silt üles tõsta ja täiesti suvalistele inimestele ette hüpata, et "Tereeeeeeee, tasuta kallit soovite?" :D Aga tagant utsitas FÜÜRER Alice ja nii ta hakkas vaikselt (väga vaikselt) minema. Viru tänaval, seal lillemüüjate juures, tuli üks soomlaste kamp kallistama, ise nagu, vabatahtlikult :D ja siis tuli 1 kena Eesti poiss :D ei kurda noh :D kõndisime edasi ja tuju oli hea, väga hea isegi. Siis oleme natukene edasi kõndinud ja kuuleme kuidas keegi meie seljataga karjub, et "Waaaaiiiiiiiit" ja sealt soomlaste kambast 1 tüüp tõi meile 10 tulipunast roosi ja 1 tüdruk 3 suurt roosi. Nagu whaaaaaaat. Lihtsalt niisama - nii nunnu nagu :) tegime pilti ja tuju läks veel mõnusamaks. Siis oli juba jube julge olla. Hüppasid lihtsalt suvalistele inimestele ette :D Sain kallistusi ülipaljudelt purjus soome onudelt, kes KÕIK tallusid mu jalgade ja papude peal, mis olid niigi läbivettinud :D Kallistasime supermänne ja bättmänne ja jaanalinde ja jõuluvanasid jne. Ühesõnaga palju igasuguseid elukaid :D Siis järjekordselt ühed Soome noored - 4 meest. Nad ka nägid meis juba kaugelt ja lihtsalt 1 tüüp tõstis mind oma õlale ja poseeris Ällile, kes pilti tegi :D Pärast küsis et "Can I also get a normal one - second chance?" :D Ei toredad olid sellised inimesed, kes nagu olid vabatahtlikult nõus kallistama - ise umbes karjusid kuskilt kaugelt - FREEEEEEEEE HAAAAAAAAAAAAGS :D Siis kallistasime hästi palju kõiki - noori ja vanu, naisi ja mehi, lapsi ja koeri? :D Ja ma kallistasin päris mitut vanemat meesterahvast ka - Ällil on isegi üks video peal ;) Siis hakkas meil jahe (saime järjekordselt padukat) ja mõtlesime, et kallistaks Solarises edasi, aga see keelati meil ära turvameeste poolt :( aga mõtlesime, et vähemalt joome midagi sooja ja läksime alla kohvikusse, kus saime kohvikus 6 tasuta lattet. Nagu jaaaaaa - supper juuuu. Noormehest oli kahju, aga ta naeratas ja tegi ilusti meile 6 lattet :) ja siis niisama rääkisime, et kuidas päev on möödunud ja üldiselt kõik arvasid, et võiks lõpetada, et külm on ja siis osad võtsid joped seljast ja ei viitsinud tagasi panna. Aga mina ja Andria nii kergelt alla ei andnud ja jätkasime oma kallisid. Ja saime kaaaaa. Vene noored tulid ligid - üks karjus mulle kõrva ja teine näris nätsu Andria kõrva :D Siis teised läksid meie peopaika ja meie Andriaga läksime veel kallistusi saama - võtsime endaga kaasa ka Angelika ja Veronika. Kohtusime ästi mõnusate inglise poissmeestega, kellest 1 oli ülimas vaimustuses, et selline asi on ka Eestisse jõudnud. Nimelt on ta Youtube'is näinud seda Sick Puppies - All the same videot, mis on tehtud siis Free Hugs kampaania kohta. Ja ta lihtsalt rääkis, et woaaaauuuuu, et see nagu päriselt Eestis on, is reallllly cooooool :D Ja teine mees umbes, et I know, that the estonian ladies are bautiful, but they are giving free hugs also, like realllllllly nice :D siis tegime nendega pilte ja kõndisime edasi ja jagasime veel kallistusi. Kõndisime ka jõuluturul ringi ja saime veel kallistusi - raske oli loobuda kallistuste andmisest ja raske oli tuppa minna :D

Siis nii kella 6st hakkas pidulikum osa - õhtusöök ja kõned. Sõime kõik koos õhtust - kõhud olid tühjad jaaaa ja nautisime seltskonda, siis tuli kõnede aeg (vahepeal jagati õnneloose ka :D) ja Brett küsis, et kes oleks esimene vabatahtlik rääkima oma päevast, keegi väga ei tahtnud minna ja siis ma mõtlesin, et olen siis see esimene julge, tõstsin käe ja suust tuli "I can start". Mina rääkisin inglise keeles, Äll tõlkis ja kahekesi me seal ees särasime, rääkides oma päevast ja oma emotsioonidest :D need lilled, mis me soomlastelt saime, andsime Tammyle ja Brettile antud päeva korraldamise eest. Ja siis nagu täitsa lahe oli rääkida :D inglise keel oli päeva lõpuks täiega sees (Kelly ju meie grupis rääkis inglise keelt, seega kõik teised rääkisid ka inglise keelt:)) ja siis Maria korraldas lahedai võistluse "Tantsud tähtedega", kus me kõik tantsisime ja saime ka Jaanusele kaasa elada, kui ta üksi pingviini tantsu tegi :D See oli reaalselt hea :D Samas Andrus oli teletupsu tantsu tehes ka ülimalt lahe :D ja siis rääkisid osad veel oma päevast ja kõikidele meeldis see päev ülimalt väga :) Lõpus oli Bretti käsk kõikidele, et at least 10 hugs. Ehk tuli teha vähemalt 10 kallistust osalejatele. Samal ajal käis P. Diddy - I'll be watching Youuuu. Kenneth oli hea - who wants to be my 30th?:D ja siis ka grupipildid. Ei aga tõesti - olemata sellest, et ma olin vist ainuke üksik hunt seal, kellel polnud ühtegi sõpra (üldiselt olid kõik ikka kellegagi, kas International Schooli omad, või Pärnu noortegrupp), lõppude lõpuks sain ma neid palju ja ootan juba 14ndat veebruari, sest Kadi on jälle minemas/tulemas :)

Kes selle nüüd läbi viitsis lugeda, on ülimalt tubli ja loodan, et ta kahetseb väga, millest ta ilma jäi. See oli täiesti teistsugune päev minu elu ja ma olen NIIIIIIIII õnnelik, et ma oma vaba päeva nii veetsin :)Aitäh Alice, et sa mind sellisele üritusele kutsusid! :D Alice oli muidu antud päeval ka niiiiiii vaba ja mõnus - te oleksite pidanud teda nägema, kui ta antud projektist rääkis - niiiii teemas sees lihtsalt :) Aga seda ainult heas mõttes :P :D Okei ma parem lõpetan ja vaatan, ehk saan mõned pildid ka üles panna (mis ma Älli blogist varastasin :D) See ei õnnestu - ehk siis loodetavasti paari päeva pärast näete pilte ka või kui tahate varem näha, minge Älli blogisse :D

Aga nüüd ma lõpetan ja loodan, et see nett üldse blogi postituse laseb üles :D ja ikkagi kordan, et see on kõigest üks suur ja pikk tekst siin, see ei anna neid tõelisi tundeid ja emotsioone mitte üldsegi edasi. Selleks, et teada, mida tunnen mina, oleksite pidanud ise tulema! Vot!

But thank You Alice ! :)