Niiii. Olen pikalt eemal olnud või pigem pole tahtnud tõele näkku vaadata ja ülestunnistusi teha. Oli valus, on siiani, arvad küll, et mingil hetkel peaks ju kõik olema, aga erinevad emotsioonid valdavad sind täielikult. Ma tunnen ühel hetkel rahulikkust ja kõik on korras, järgmisel hetkel aga on kõik vastupidi. Ma otsin vastuseid ja siiani antud vastustest ei piisa mulle.
27 detsember lõppes mu elu muinasjutt jõhkralt ja kiiresti. Ma pakkisin vaid mõningad asjad ja põgenesin Audrust! Ma ei suutnud nutmist lõpetada, ma ei suutnud uskuda, et mulle just nii tehti. Tema poolt. Tema poolt, keda ma armastasin nii siiralt ja ausalt. Armastan siiani. Kõik teavad mind kui tugevat ja naeratavat tüdrukut - suurem osa vist arvas, et ma isegi ei tea, mis pisarad on. 3 ja pool aastat. Ühe hetkega sai kõik läbi, kõik mu unistused purunesid kildudeks ja see tegi haiget. Teeb natukene siiani. Ma üritan mitte mõelda, aga ma ei oska mitte mõelda. Tahes tahtmata tulevad erinevad flashbackid ja meenutused ja tuleviku unistused teele ette, and it hurts.
Ma võiksin siia pikalt oma tunnetest ja hetkedest rääkida, aga pole see koht, lihtsalt tundsin, et nüüd on see hetk, kus olen valmis seda tunnistama, ma ei suuda enam valetada, aga tundsin, et valetades oli mul kergem. Ma veel natukene elasin oma unistustes. Ja ma lootsin, et ehk see unistus saab veel teoks.
Minu kõige masendavam blogipostitus eksole? :D aga tegelikult läheb kõik vaikselt üle (kas ma nüüd petan ennast või teid kõiki?:D) aga ma tugevnen, leian lohutust asjadest, mis tegelikult ei ole tervisele üldse kasulikud :D selle viimase kuu ajal leidsin ma endale inimesed, kellest ma neverever ei loobu, kes olid mu kõrval (nii heas kui halvas, tervena ja haigena :D) ja ma tõesti olen tänulik. Ning nüüd vist peaks saama sellest blogist blogi, kus hakkame kirjeldama ja nautima vallalise elu. Hiphiphurrayyyy :D
Igastahes oli jaanuar selline kuu, kus ma olin ainult tööl ja tegin meeletult ületunde, mis lõppude lõpuks viis mind selleni, et ma sain endale kuskilt gripi ja olen nüüd 2 nädalat kodune. Peale jaanuari töömaratoni nagu ei oskagi olla. Aga jaanuar oli iseenesest põnev kuu - sai tarbitud üleliigselt alkoholi, sai käidud väljas, sain teada, et mul on hapukurgi nägu (!) jne.. + pean mainima, et tööl on kvaliteetseltskond - huumor on liigagi must ja rõve :D + jõudsin ka jaanuari alguses Pärnusse, mis ei olnud just mu kõige parim idee :D
Käisin ka viimane nädalavahetus Pärnus. Laupäeval oli Pärnu ilm rõve ja vihmane, aga mind valdas rahulikkus ja hea oli tagasi olla. Autoga mööda tänavaid kruiisides, Statoili kohvi juues ja oma igapäevaseid nalju tehes parima tüdrukuga, oli kõik lausa supper! Ning meie põhilause jätan ikkagi meie vahele :D Pühapäeval nautisin aga ehtsat Pärnu päikest, jalutasin mööda Pärnu tänavaid ja oli liiiiiiiiga hea olla + astusin sisse Mahedikku ja see päev läks aina paremaks! Õhtul meisterdasin sushit, jõime veini, jalutasime ja rääkisime. Ja oli lihtsalt hea! Ja esmaspäev - olete küll kahekesi kõige nunnumad :D ja bussis Tallinnasse olin ma lihtsalt niiiiiii vässu, et ma jäin räigesse talveunne :D õhtu aga jätkus jälle veini ja kvaliteetseltskonnaga + puppy oli kõige nunnum ning koju jõudes ei mäleta ma seda hetke kui pea patja puudutas :D
Aga jääme siis kõik põnevusega järgmist blogipostitust ootama and life goes on!
No comments:
Post a Comment